Tavaline jalutuskäik osutus üks vahvamateks, mis mul üldse olnud on. Tegime Anniga oma tavalist ringi läbi vanalinna, kui Raekoja platsis nägime Markust.
Markus on Annile üks väga armas inimene. Tundub, et mulle ka, sest tema pakkus välja minna minuga mängima. Ja need, kes minuga mängida tahavad, on minu sõbrad.
Võtsime suuna vanalinnast välja, müüri äärde, kus saaks vabalt joosta ja pulka loopida. Pigem seda ikkagi närida.
Mängisime seal kolmekesi, vahepeal tulid teised koerad ka mind vaatama, et kes ma selline olen.
Ja nii olimegi, vahepeal mängis Markus, siis Anni ja siis jälle Markus. Pulk läks üsna ruttu katki, sest ma ei oska veel ju närimata tagasi tuua. :P
Mõne aja möödudes,kui ära hakkasime minema, siis just tuli üks väike sell mulle muru loopima. Ema veel ütles, et : "Kutsud ei soo muru! "
Mis te nalja teete, muidugi söön muru, ma söön isegi lillesid. Hammustan õiepea otsast ära ja läheb. Mesimummudega pean ettevaatlik olema ainult.
Sellel väiksel sellil oli nii lõbus, igakord kui muru viskas ja mina neid muruliblesid püüdsin ja külili käisin, siis see lõbus poiss naeris nii südamest. Isegi Anni ja Markus naersid, väga tore oli.
Edasi seadsime sammud Põhuteatri juurde. Markusel mingid sõbrad pidid olema seal. Olidki, mängisid palli.
PALLLIII ! Ma ju tahan ka palli mängida. Kiunusin terve aja :( Anni oli koguaeg minuga, Markus käis ka vahepeal vaatamas ja lohutamas. Aga ei midagi, ikka kiunusin.
Anni üritas küll mind pulgaga mängima meelitada, vahepeal õnnestus ka, aga mitte kauaks.
Ma tahtsin PALLI !!
Lõpuks väsisin nii ära, et enam väga kõvasti ei käuksunudki. Istusime lõpuks rahulikult põhupaki peal ja olime niisama.
Enne kella 20.30 tulime koju tagasi, sest söögiaeg oli käes.
Andsime Markusele ühe kalli ja jätsime ta sinna edasi palli mängima. :)
Juba ootan millal uuesti näeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar